Minu 2019 aastale pani ilusa ja piduliku punkti reis Riiga, imeilusat jõuluturgu vaatama ja linnaga tutvuma. See oli nagu kaks ühes võimalus. Üheltpoolt kvaliteetaeg koos oma elukaaslasega, mõnus ja tore puhkus ning teisalt enda proovilepanek. Olin juba kaua mõlgutanud mõtteid proovida pikemat bussireisi. Riia tundus kuidagi turvaliselt paras vahemaa ja 4,5 tundi lendas nagu linnutiivul Liiga pikalt istumine ei ole väga hea mõte insuldi läbiteinud inimesele. Ega mulle ei sobi ka, hiljem tavaliselt on enesetunne oluliselt halvem ja tasakaal tembutab. Aga sel bussireisil sai paaril korral korraks ka vahekäigus mõned minutid püsti seistud ja sellest oli suur abi. Enesetunne oli hea ja järjest rohkem kasvas kindlustunne, et midagi hullu sellel bussireisil minuga ei juhtu. Oleksime võinud ka lennureisi valida, et vähem istumist ja kiiremini kohal. Aga valisime teadlikult, et saaksin harjutada ja harjuda. Ja nagu ma varem olen juba kirjutanud, siis alustasin bussisõitudega harjutamist tavalisest linnaliinist kuni nüüd kaugliinini välja. Jälle üks takistus ja hirm sai ületatud. Võitja tunne! :)

Teiseks väljakutseks oli reisimine ilma vererõhuaparaadita. Kes veel ei tea, siis insuldiinimestel on soovitatav oma vererõhku korrapäraselt kontrollida.
Tavaliselt viskan alati oma sptesiaalselt reisimise jaoks soetatud väikese vererõhuaparaadi kohvrisse kaasa, aga seekord jätsin meelega koju. Lihtsalt tundus õige aeg ka selle väikese hirmuga hüvasti jätta. Hirm seisneb selles, et äkki hakkab võõras riigis halb, äkki vererõhk lendab pealae peale kokku, äkki ja äkki....Kuidas ma siis ise kontrollida saan?! Ei saagi ja ei ole vajagi. Võõras riigis on ka – üllatus, üllatus - meditsiiniabi olemas ja see töötab väga hästi. Ei ole vaja suurt kiirabiautot endale Eestist kohvrisse kaasa pakkida! :) Usalda teise riigi meditsiiniabi! Lasin sellest hirmust lahti ja usaldasin Läti riiki, midagi traagilist ei juhtunud ning abi polnud vaja. Olgem täpsed, ma isegi ei mõelnud selle teema peale kordagi. Enesetunne oli hea ja suurepärased emotsioonid vallutasid reisil olles kogu mu mõttemaailma.

Aparaadi koju jätmise üheks väiksemaks põhjuseks oli ka eelmisel aastal lennureisil kogetu. Pakkisin aparaadi kohvrisse ja lükkasin lennujaamas kohvri lindile. Kuna Poolas pagasi turvakontrollis vist arvati, et vean endaga kaasas ohtlikku väikest tiksuvat pommi, siis rebiti mu kohver jõuga lahti, soriti läbi, kuid veenduti, et tegemist on üsna kahjutu seadmega ja nii see reisikohver prügimäel oma kurva lõpu hiljem leidiski. Mis sa ikka katkise kohvriga peale hakkad. Seega need, kes oma vererõhuaparaate endiselt reisidele kaasa pakivad, olge teadlikud, et selliseid asju võib ka juhtuda.

NB! Aga et ennast proovile panna ja katsetada, tuleb olla valmis. Sisetunne ütleb, et nüüd ma proovin niimoodi reisida ja sealjuures mingit hirmu ei tunne. Kui sisemiselt valmis ei ole, siis pole mõtet hakata ennast kiusama selliste katsetustega. Vastasel juhul võib ennast juba poolel teel sihtkohta paanikahooga kerratõmbunult maast leida. Ikka tasa ja targu ning usaldades sisetunnet. Kui enne reisi oma tervisliku seisundi osas väga suur kahtluseuss sisse poeb, tasub pidada nõu perearstiga või miks mitte vaimse tervise spetsialistiga. Nendelt saab kindlasti palju tuge ja julgustust!