Oma pikki jalutuskäike tehes olen mõelnud, et peale eriolukorra lõppu saab olema üks paras segadus inimeste emotsioonides. Suures plaanis 2+2 reegli selgeks õppimine ja käte desinfitseerimise rutiiniks muutmine väga tugevat pingutust ei vajanud, aga murelikuks teeb hoopis sellest õpitud rutiinist välja tulemine. Kuidas edaspidi käitume? Kas jäämegi põrnitsema inimesi, kes ühistranspordis või poes liiga lähedale tükivad? Milliseks muutub ärevustase inimese sees, kui toidupoodi minnes enam käsi desinfitseerida ei saa ja kummikindaid ka pole vabalt võtta? Kujutan ette, kuidas nii mõnigi toidupoes oma ostud kiiruga ära teeb ja kabuhirmus kodus käsi peseb ning desinfitseerib. Ei või ju kindel olla, et kuri viirus poolel teel külge ei hakanud. Eks see saab olema kõigile üks parajalt kummaline katsumus. Eriti neile, kes muretsevad rohkem või näiteks kuuluvad riskirühma. Ma arvan, et mina ise, riskirühma kuulujana, olen ka edaspidi üpris valvas. Täna võtan küll suhteliselt rahulikult eriolukorda, aga sellegipoolest järgin kehtestatud reegleid. Samas usun ma, et reageerin ka edaspidi igale köhatusele rohkem, kui kunagi varem. Olen otsustanud, et jään endiselt kuulama tervisevaldkonna ekspertide, teadlaste, arstide arvamusi ja soovitusi ning ei lase meedial või poliitikutel ennast eksitada oma ebapädevate teadmistega viiruse mõju ja leviku alal. Riskigrupi inimesed on ka ilma koroonaviiruse kriisitagi valvsad. Tervis on kulla hinnaga ja igasugune katsetamine ning valvsuse kaotamine võib halvasti lõppeda.

Mõtisklesin ka selle üle, et millised saavad olema edaspidi kohtumised kallite sõpradega ja lähedastega ning milliseks kujunevad ärikohtumised. Kui tavaliselt sõpradega kohtudes kallistasin, siis kas nüüd võin ka seda vabalt teha? Kui ärikohtumine algas ja lõppes viisaka käepigistusega, siis kuidas lähiajal käituda? Õppida selgeks jaapanlaste tervitus? :) Küsimused tiirlevad inimeste peade kohal nagu ärevuses linnuparv. Ühest küljest tuleb läheneda asjale mõistlikult ja rahulikult, teisalt kahtlusepilved jäävad endiselt meie peade kohale hõljuma. Keerulisemad ja tundmatud ajad on veel ees, tahame või ei taha.
Aga...varsti avanevad lõpuks need kopli väravad ja siis saab kapjade plaginal välja kepsutada sellest kriisist! :)

NB! Mida me kogesime ja õppisime kriisiajast?
Kogesime seda, et kõike ei saa oma elus ise kontrollida! Ette võib tulla erinevaid võitlusi. Seekord trügis meie kõigi ellu nähtamatu vaenlane - koroonaviirus, millega asuti võitlusesse teadmata, kuidas see lahing võita. Tänagi ei saa me veel suurt võitu välja kuulutada, natuke varavõitu.
Me kogesime erinevaid emotsioone, nii hirmu kui ärevust, pettumust kui kurbust ning samas ka kokkuhoidmise tunnet ja lähedust kallite inimestega.
Õppisime seda, et miski ei ole siin maailmas kindel! Selle õppetunni olen läbinud oma elus mitmel korral. Viimane kord läbi oma enda terviserikke. Arvasin, et haigused kimbutavad kõiki teisi ja kõik juhtub kusagil kaugel maal. Aga võta näpust! Asjad juhtuvad oma ukse all ja siin ei küsita, kas oled valmis või mitte. Selliseks viirusekriisiks me ilmselgelt valmis ei olnud ning seda milliseks meie turvaline ja tuttav maailm nüüd muutub, ei ole me samuti valmis.
Nii mõnigi õppis uuesti tundma oma abikaasat ja lapsi, pühendas aega pere lemmikloomale, osales kodutöödes ja mõistis, et mitte midagi ei tule iseenesest. Kodused suhted vajavad aeg-ajalt värskendamist ning kvaliteetaja võtmine on möödapääsmatu.  Õpiti ka avastama iseennast, oma valuläve, piire ja võimekust. Keegi oleks nagu käsipiduri elule peale tõmmanud ja sundinud inimesi oma prioriteete ning väärtusi üle vaatama. Kes õppis sellest ajast midagi, kes mitte. Hetkel küll veel kriisiaeg kestab, kuid kindlasti õpib siit veel üht-teist.
Alustame justkui puhtalt lehelt.

Kuidas siis ikkagi edasi minna? Ma ei usu, et uusi mõtteid ja ideid tuleks oodata kelleltki teiselt, kui iseendalt. Ikka ise tuleb leida sobivaid lahendusi, sest ainult meie ise teame, kus me omadega asume ja milline on meie stardipositsioon kriisist väljumisel. Loomulikult on mõistlik abi küsida spetsialistidelt, kui seda tõesti vajatakse. Kui me räägime psühholoogilisest abist, siis üksinda kannatamine ei vii kuhugi, teeb ainult elu hullemaks. Kui tundub, et olete oma emotsioonidega kriisist väljudes sasipuntras, siis küsige julgesti abi ja teid aidatakse!
Öeldakse, et lootus sureb viimasena. Parandamatu optimistina tundub mulle, et lootust on! :)
Kevadine päike ja looduse õitsemisaeg aitab sellel keerulisel ajal natukenegi positiivsemaid noote näha.