Leinaseisak mineviku auks

Kui ma kirjutan hetkel leinast, siis ei kirjuta ma inimese surmaga seotud leinast, sellest kirjutan ma teinekord. Praegu kirjutan nö oma eelmise elu kaotusega seotud leinast. Ka sellist leina tuleb elus mõnikord ette.
Mõnda aega leinasin oma eelmist elu ehk seda elu, mis mul oli enne insulti. Kusjuures see on täiesti normaalne, kui oled läbi tulnud väga keerulistest aegadest. Olgu nendeks siis raske haigus, lahkuminek/lahutus, töökoha kaotus, materiaalsete võimaluste kahanemine jms. Kõik leina etapid käid läbi ja sellel teekonnal teed endaga märkamatult rahu. Lased vanast lahti, lubad uuel tulla ja võtad uue lahkesti vastu. Nüüd on asjalood teistmoodi ja kõik eelnev jääb sinna, kuhu jääma peab, minevikku. Teinekord on muidugi tore meenutada ja nostalgitseda. Ja ma olen päris kindel, et kui oleks võimalik, teeks iga sellel teekonnal seikleja mõned parandused oma eelmises elus välgukiirusel ära. Nipetnäpet parandused, et veel ilusam paistaks! :)
Alguses kippusin võrdlema a la siis ja praegu, aga enam ma nii palju ei võrdle, sest viimastel aastatel töö endaga on olnud üsna intensiivne ja tulemustega olen väga rahul. Palju on veel teha, aga püsin kindlalt teel ja tean, kuhu jõuda soovin. Sellel keerulisel teekonnal olen õppinud ennast põhjalikult tundma. Kui elu vahepeal kaardid segamini lööb, siis uuesti neid lauale ladudes avastad enda kohta mõndagi huvitavat. Prioriteetidest rääkimata, need on mul tänaseks päevaks totaalselt muutunud. Kuigi elu põhiväärtused on endiselt samad. Need sain pärandusena kaasa oma vanematelt ja selle eest neile sügav kummardus. Eks elujooksul ka väärtused natuke muutuvad, aga mitte nii oluliselt. Ja kui ma mõtlen oma eelmisele minale ja vaatan, kuhu ma oma sisemisel rännakul jõudnud olen, siis meenub mulle üks minu lemmik luulelõik, mis on mind terve elu saatnud. Isegi mu vana fotoalbumi sisekaanelt vaatavad need read mulle otsa: 

“Mu eilses pole mõtet sorida, seal sootuks teine isik olin ma!“ Linda Goodman 

Ja nii lihtne see ongi! Me ei ole need, kes me olime siis, ei persoonina ega ka elustiililt. Ajaga kõik muutub ja peale tagasilööke hindad oma elus kõik ümber ning hakkad sammuma teistel radadel. Seega pole mõtet istuda ja igatseda seda vana mina ja tookordset elu ning võimalusi. Need olid siis ja täna sa sellise minana ei liiguks enam edasi, vaid tammuksid kohapeal. Aga siiski oleks hea võtta ükskord aega, et teha üks „leinaseisak“ minevikule ja vaadata ajas tagasi, et siis saaks joone alla tõmmata ja sammuda edasi. Ilma selleta jäävad sind kummitama võrdluspildid mineviku ja tänase vahel, kripeldused, et äkki peaks ikka püüdlema enda vana mina ja elu poole, sest see tundub kuidagi turvalisem ja õigem. Ainus, mis sa siit tagasi saad on oma eluloofilmi korduse, kolistades kõik need samad ämbrid läbi ja elad kõik need samad valud läbi. Kas seda on ikka vaja?? Vist mitte.

NB! Minu meelest pole nostalgitsemises ja olnule tagasivaatamises midagi halba ja mõttetut. Mulle oli see väga vajalik, et eneseanalüüsiga tegelda. Sest ilma selleta ei saa edasi liikuda. Lihtsalt liiga kauaks ei tohiks vaatlema jääda. Mõtiskled, analüüsid ja teed uued plaanid, uued fookused. Tasub rääkida oma lähedaste/sõprade/tuttavate/kolleegidega, et saada teada, milline su kuvand oli enne. Millisena nemad sind nägid? Ja siis mõelda läbi, millist kuvandit sa tahaksid endast edaspidi luua, milliseid muutusi, millist elustiili. Mina arvestan täna iga enda suurema sammu tegemisel oma tervisega. Nagu öeldakse – kuula oma keha! Sinu elu on muutunud ja mingit ulmeliselt suurt pingutust polegi vaja teha, lihtsalt on vaja tunnetada, mida jaksad ja mida ei jaksa. Minevikule on lugupidav kummardus tehtud, tutvusta ennast põnevaid võimalusi täis tulevikule ja astu uuest uksest julgelt sisse.
The sky is the limit!

Olevikuralli

Suures plaanis midagi kaduma ei olegi ju läinud, minevik on kindlalt alles ja tulevik on ka enda kätes ning seda on võimalik ise sobivalt kujundada. Tõeline eluralli toimub olevikus, just praegu, ilma Tänakuta. Ja sul on valida, kas sa oled roolis ja võtad sõidust kõik, mis võtta annab või istud tagareas, halad lakkamatult ja lased ennast juhtida. Mina rabasin juhikoha ja ei kahetse sekundikski. Sõit on olnud ulmeliselt keeruline, aga huvitav. Sellel teekonnal on juhtunud palju, peamiselt head ja põnevat. Kuigi järsemaid kurve on ka ette tulnud, aga nendele ma liiga palju ei keskendu. Ikka edasi. 

Tänaseks on mitmeid asju, mida teen teistmoodi või ei saa üldse teha. Ja nendel hetkedel mõtlengi, et kuidas ma enne tegin ja kas ma olin siis protsessi või tulemusega rahul? Tundub, et praegune teostus on isegi parem, asjade kulg on olnud väga hea. Võib olla sellepärast, et täna ma mõtlen kõik toimetamised mitu korda peas läbi ja siis alles tegutsen. Mis ei tähenda seda, et ma olen kaotanud igasuguse spontaansuse. Lihtsalt viimastel aastatel kogetu on muutnud mind tunduvalt ettevaatlikumaks ja ettenägelikumaks. Enesealahoiuinstikt on mitu korda võimsam.

NB! Olevikus elamine sobib mulle hästi, aga tulevikku vaatamine sobib mulle veel paremini. Planeerija, nagu ma olen. Pole mõtet maadelda minevikuga ja jaurata küsimustega – miks see just minuga juhtus? Mida ma siis valesti tegin? Midagi ei teinud valesti, lihtsalt tookord läksid asjad nii ja kui märkasidki, et midagi on valesti, ei osanud sa käsipidurit õigel ajal tõmmata, vaid auto veeres täiskiirusel edasi. Totaalse kaose poole. Seekord läks nii, edaspidi läheb teistmoodi, kui sa seda soovid. Ja muidugi elu on õpetanud seda, et on asju, mis juhtuvad sinust olenemata ja et sa ei saagi kunagi vastust oma MIKS?? küsimusele. Täna keskendu olevikule ja tulevikule. Õppetunnid on kätte saadud ning kogemust ja tarkust juurde tulnud. Kasuta neid targalt!