Tagasi tööle – lihtne või keeruline?
Mis juhtub inimesega siis, kui tema töövõime ei ole enam
sama, mis oli enne rasket haigust? Küsimus ei puuduta ainult insuldiinimesi,
see puudutab kõiki, kel raske taastumisteekond läbida on. Ka neid, kel
tervisega kõik korras, kuid vahepeal on tekkinud erinevatel asjaoludel
töötamises paus.
Kirjeldan terviserikke läbi teinud inimese mõttemaailma, kes mingil hetkel seisab uuesti otsuste ja valikute ees, koos oma hirmude ja kahtlustega.
Uuesti tööturule naastes võib inimene ennast üsna
ebakindlana tunda. Küsimusi, millega tuleb
korraga silmitsi seista, on palju. Üks keerulisem, kui teine. Kõik on ju
muutunud, nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. On ka juhuseid, kui inimene
pöördub tagasi oma endiste tööülesannete juurde. See ei ole sugugi võimatu, kui tervis
seda lubab. Kuid neid lugusid ei ole palju. Raskest haigusest taastudes sageli inimese
oskused või võimekus on vähenenud ning panus endistesse tegemistesse varasemaga
võrreldes on tunduvalt madalam. Olgu see siis töö, õppimine või
igapäevatoimetused.
Et uuesti tööturule naasta, tuleb läbida põhjalik tuleproov.
Mulle on jäänud mulje, et kui inimesel on mingi õnnetuse või haiguse tagajärjel
tekkinud füüsiline puue, siis nagu automaatselt pannakse laubale silt –
intellektipuue. See on ametnike meelest nii ilmselge. :) Kõrgharidusega inimesele, kes
on olnud aastaid või lausa aastakümneid oma ala ekspert või tipptegija, tõeline
talent oma valdkonnas, pakutakse ametikohti, mis jäävad kõvasti alla inimese reaalsetest
teadmistest ja kvalifikatsioonist. Füüsiline keha
vajab hädasti turgutust, aga teadmised on endiselt tasemel. Vastupidine olukord
eksisteerib ka. Intellektipuudega inimene juhatatakse lahkesti ametikohale, mis
ilmselgelt on talle liig, mis liig. Ja kui leitaksegi mõni enam-vähem sobivam ametikoht,
siis kulub tööandja võhm katkematule õpetamisele. Samal ajal aga puuduvad tööandjal igasugused erialased teadmised intellektipuudega inimese juhendamiseks. Töötaja
muutub väga rahutuks ja tööandja on põhjendatult hädaolukorras. Võitjaid
siin ei ole.
Töövõimereformist kirjutamine vajaks ilmselt eraldi peatükki
ja käsitlemist. Siinkohal pöördun tagasi raskest haigusest taastuva inimese
juurde, kes soovib tööd teha ja milliseid emotsioone kogu see protsess inimeses
tegelikult tekitab.
Ebakindlus ja kahtlused
Minul isiklikult oli suhteliselt kiiresti selge, mida ma
suudan ja mida mitte. Loomulikult kõik see võib ajas muutuda, arvestasin
sellega. Oli selgemast selge, et vanad ametikohad, tööd ja tegemised ning
sellega kaasnev pidev stress, ei olnud enam minu menüüs. Tuli teha selgeid
valikuid ja otsuseid. Läbi oma terviserikke ja taastumisteekonna tekkis mul väga
suur huvi teadusemaailma vastu ning sealt juba edasi liikusin lähemale
meditsiini ja psühholoogia maailma poole. Ikka detailsemaks ja detailsemaks.
Samas mõistan ma neid inimesi, kes oma uut töövalikut kohe
teha ei oska. Takistuseks võib olla nii füüsiline kui psühholoogiline olukord.
Loomulikult lisanduvad siia erinevad hirmud ja ebakindlus. Kas ma saan hakkama?
Kas ma julgen? Äkki juhtub minuga midagi? Äkki ma pole piisavalt tubli? Mida
teised/kolleegid minust arvavad? Minu välimus ei ole enam endine? Kas ma
jaksan? Väga palju küsimusi ja kahtlusi, mis tekitab inimese sees
segadustunnet. Need on ka põhjused, miks ei saa puuetega inimesi kergekäeliselt
tööturule lükata. Kõik ei ole nii lihtne. Inimene on läbi teinud paraja põrgu
ning halvemal juhul ei ole ikka veel sealt mustast august välja tulnud ja kui
nüüd teda veel tagant kiirustada, siis võivad asjalood inimese jaoks veel keerulisemaks
minna. Eesmärk on ikkagi aidata inimene tagasi tööellu ja oma igapäevatoimetuste
juurde. Ka kõik tööandjad ei ole sellisteks katsumusteks valmis. Rohkem
ettevalmistus-/õppimis-/harjumisaega on vaja mõlemale osapoolele. Taaskord
mõtisklemise koht!
NB! Kui endine töö käib erinevatel
põhjustel selgelt üle jõu, siis tasub pidada nõu pere- ja sõpraderingis, miks
mitte kasutada professionaalset abi, kohtudes karjäärinõustajaga. Juhtumikorraldaja
oskab samuti heaks abiks olla. Koos arutledes näete oluliselt selgemini reaalseid võimalusi.
Suurepärane, kui läbirääkimisi on võimalik pidada endise tööandjaga.
Leida sobiv ametikoht, arvestades hetkeolukorda või miks mitte jätkata endisel
ametikohal, kui tervis seda võimaldab.
Võimalik, et olete juba otsustanud näiteks
hakata iseendale tööandjaks ja teha endale ise reeglid, kuidas ja kui palju
töötate. Ka see on suurepärane võimalus!
Valikud, valikud...
Viimastel päevadel olen palju arutlenud ettevõtluse
teemadel. Kuulanud, vaadanud, lugenud ärimaailma tipptegijaid ning ise
inspireerinud ja motiveerinud inimesi iseseivalt tegutsema, uuesti alustama.
Mitte ainult terviserikkega inimesi, vaid ka terveid, kuid iseendas kahtlevaid
inimesi. See on väike „salaarmastus“, millega olen lisaks minu põhitegevusele, taastusnõustamisele,
siiani taustal toimetanud. Olla inimesele toeks, julgustada ja inspireerida.
Kõik see annub mulle endale ka väga palju energiat juurde. Olla saatjaks kõrval
inimese isikliku eduloo kujunemise teekonnal. Super tunne! :)
Hiljuti kuulasin kahe eduka ettevõtja arutelu ja üks mõte,
millega ma olen 100% nõus ja mis minu puhul ka töötas peale terviserikkest põhjustatud
suurt madalseisu, on lihtne – frustratsioon on edasiviiv jõud! Muidugi sõltub see ka
inimese natuurist ja hoiakutest. Mind aitas frustratsioon väga palju. Kummaline
on seda välja öelda, aga läbi selle alustasin teekonda, mis esialgu paistis
tundmatu, kuid tänaseks olen kindel, et olen omadega „koju jõudnud“. Loomulikult
seisin ka mina nö ristteel ja mõtisklesin oma valikute üle. Õnneks julgesin teha
otsuse. Tegelen sellega, mis mind tõeliselt huvitab ja rõõmsaks teeb ning annan
selle postiivsuse teistele edasi. Kui juba üks inimene saab minu tegemistest
abi, siis on see minu jaoks suur kordaminek. Success!
Seega, ole palun nii hea ja tee algust sellega, mis
sind kõnetab, rõõmsaks teeb ja huvi pakub. See, et oled läbi käinud tulest ja
veest, ei tähenda seda, et sa oled kuidagi kehvem inimene. Ära oota, alusta
kohe! Kui see, mille valisid, on ettevõtlus, siis surun kätt ja kiidan julguse eest! Seda enam,
kui seljataha on jäänud ränk võitlus tervise pärast ja oled võitjana välja
tulnud. Mis siis, et natuke räsituna, aga ikkagi oled võitja, ellujääja! Ikka
ise tuleb kõike proovida, raamatutest ja teiste lugudest ei õpi nii
palju, kui oma kogemustest. Sealjuures ära palun unusta, et sinu elu ei ole
sinu ettevõte! Kui see nii on, siis läbipõlemine ei ole enam kaugel ja võib
alata uus võitlus tervise pärast. Kogu selle „tagasi tööle“ projekti juures palun
ära unusta valida rahulik tempo ning puhka piisavalt. Õpi tundma rõõmu väikestest edusammudest, olgu sinu valikuks palgatöö või ettevõtlus. Vaata muutustele silma ja julge
teha uusi valikuid!