Kui ütleksin, et see teema mind ei hirmuta, ei huvita, ei mõjuta, siis valetaksin nii, et suu suitseb. Loomulikult olen ka mina pisut mures, sest minu tervis on mulle väga tähtis ja iga väiksemgi „kuri pisik“ teeb mind valvsaks.
Kusjuures ühistranspordis sõites olen märganud, et inimesed on kohe eriti valvel. Asjad on võtnud minu arvates isegi täiesti absurdse pöörde. Kui transporti siseneb mõni aasia kodanik (hoidku jumal, kui on lausa hiinlane), satub ta kohe kaasreisjate poolt visuaalse röntgeniaparaadi alla. :) Esimese hooga skaneeritakse ta silmadega üle ja üritatakse seda inimest diagnoosida – terve või haige. Iga väiksemgi köhatus, nina nuuskamine, aevastus paneb kaasreisijatel hirmujudinad üle selja jooksma. On ka neid, kes esimesel võimalusel transpordist lahkuvad.
Oleme ausad, ma ise olen ka teatud piirini väga kahtlustav ja ärevus on kerge tekkima isegi väikese köhatuse peale. Ühest küljest mõistan ma kaaskodanikke ja nende hirmu, teisalt olen ma ise olnud mitmeid kordi just see inimene, keda ühistraspordis skanneeritakse. Põhjuseks tugev astma, mis mõnikord mulle endast märku annab. Kahjuks ei ole mul laubal silti „mul on astma, ohtu pole!“. Teised näevad hoopis silti „lahtine tuberkoloos, põgenege!“ :)  See tunne pole väga hea, kui peale vaikset köhatust hakkab seltskond bussis sinust kaugenema ja sa mõistad, milles asi on.
Arvestades viiruse leviku kiirust ja tõsidust, on täna põhjust mul endal valvas olla. Minu tervis on mulle väga oluline ja püüan võimalikult terve püsida. Mina enda kohta ei saa öelda, et olen terve nagu purikas ja minule see kole viirus kunagi külge ei hakka. Ei ole selgeltnägija ja ennustaja, et saan seda väita. Peale insulti on mu meeled nii erksad ja märkan kõike, mis tundub vale või kahtlane. Selline kummaline sisemine häirekell hakkab tööle ja annab hoiatuse.

NB! Aga kuidas ma siis ikkagi seda „kurja pisikut“ väldin? Insuldiinimesena ei karda ma nii väga viirust ja põdemisperioodi. Suurimaks õuduseks on minu jaoks hoopis viirusest tingitud tüsistused, mis ei pruugi nii leebed olla. Aga...viiruste perioodil ma ei lähe tavaliselt kuhugi rahvamassidesse viirust ise tikutulega taga otsima, pigem hoian eemale. Igasugused külaskäigud jäävad ära, kui keegi pererahvast/teistest külalistest põeb kas külmetushaigust või viirushaigust jne. On ka neid, kes käivad südamerahus teiste juures oma viirust levitamas ja ei hooli. Ei endast ega teistest. Ma ei lähe ise endale midagi viiruslikku külge hankima ja ei vea ise ka midagi teistele laiali. Kuigi meedias on räägitud, et apteekides enam antiseptikume naljalt ei leia, siis minu käekotis on õnneks üks pudel siiski olemas. Käisin selle pudeliga aasta lõpus ära Riias, kus tol ajal oli kuulutatud välja lausa gripiepideemia. Kõik läks hästi, ellu jäin, pudelit ka tühjaks ei kasutanud. Linn oli õnneks desinfitseerimisvahendeid täis tikitud. Hetkel paistab, et Tallinnas on õnneks ka juba igale poole, kus rohkem rahvast, pudelikesed üles pandud. Minu köögikapis on kindlasti olemas mesi, sidrun ja ingver. Nende kolmega alustan igal hommikul oma päeva. Mul on suured lootused nende osas. Usun vanarahva tarkust! :) Siiani on sellest uskumisest kasu olnud, loodan, et see kasu jätkub. Ja loomulikult - käed puhtaks!
Kui tunnen mõnel päeval, et tervis on kehvem s.t. olen ei millestki rohkem väsinud või kusagilt valutab, siis püsin kodus ja katsun selle päeva mööda saata turvaliselt oma koduseinte vahel. Ei tunne, et oleks mõistlik panna ennast lisaärevust tundma mõne viiruse pärast. Insuldiinimese elus on juba niigi palju ärevamaid momente ja neid endale ise juurde tekitada on juba puhas rumalus. Olgem siis mõistlikud ning hooligem endast ja teistest!