Huumor

Mulle tundub, et elu ilma huumorita ei ole minu puhul võimalik. Õnneks ei puuritud haiglas minu huumorisoonele auku sisse. Isegi sõbrad rõõmustasid selle üle. Juba haiglas mind vaatamas käies mainiti see naljatades ära ja ma ise ka rõõmustasin selle üle. :) Sest maitsekas huumor aitab elu pimedamatest koridoridest välja juhtida. Mõistad küll, et asjalood on väga halvad, aga keeldud norutamast ja proovid mõned vimkaga naljad oma ellu sisse tuua. Enesehaletsus on see, mis hakkab kohe jõuga ustest ja akendest sisse pressima ja siin saab inimene ise palju ära teha. Järjepidev töö oma mõttemaailmaga ja võimalusel valid oma ellu ainult positiivsed inimesed ning jutud. Loomulikult ei saa kõike oma kontrolli all hoida, aga sa saad valida ja vajadusel stopp nuppu vajutada, kui mõni negatiivne olukord või inimene liiga lähedale tükib.

Meenub, et alguskuudel, voodireźiimil olles, vaatasin ma arvutist paari välismaist tõsielusarja. Eks ikka sellepärast, et nende reaaliti-tegelaste elus ei olnud minu jaoks päris probleeme, vaid lihtsalt pseudoprobleemid ja huumorit tuli ka nendes sarjades palju ette. Ilmselt nende tegelaste nn pseudoprobleemid olidki nende jaoks päris ja tõsised probleemid. Kõik oleneb sellest, kus sa ise hetkel omadega asud, millises olukorras oled, kui selliseid saateid vaatad. Minu olukord meenutas tol hetkel mulle sügavat musta auku, sünget ja lõputut. No ei näinud ma seda helget valguselaiku tunneli lõpus. Tunnelitki ei näinud, mis siis muust rääkida. Ja siis vaatasingi tuimalt naiivseid telesarju ja toitsin oma huumorisoont. Kui oleks olemas sellised rõõmu, positiivsust ja nalja sisaldavaid ravimeid, siis ma oleksin neid kohe alguses soovinud. Ja jagaks neid praegugi teistele sarnase kadalipu läbi teinud inimestele. Rõõm, positiivsus ja huumorimeel tuleb enda seest ise uuesti üles otsida! :)

NB! Kui vähegi võimalik, vaata ja kuula positiivseid uudiseid, jälgi meediast ka meelelahutuslikke saateid ja uudiseid, suhtle inimestega. Nii turgutad oma naljasoont. Ma ise kasutasin nö abivahendina erinevaid internetikanaleid, Youtube´i kanal oli minu suurim sõber. Ja muidugi võimalusel õues liikumine, inimestega suhtlemine, päevavalgus/päike (Eestis on see kahjuks defitsiit), värske õhk. Tulgu taevast või pussnuge, ikka tasub õue minna, see hoiab mõtted selged ja huumorisoone vormis. Kokkuvõttes teeb see kõik ainult head!

Motivatsiooni leidmine

Läbi huumori teema saab sujuvalt minna üle motivatsiooni leidmisele. Siinkohal pean silmas seda motivatsiooni, mille abil taastumisprotsess alguse saab, need imelised esimesed sammud selles suunas. Et tuleks see tunne sisse – ma tahan, saan ja jaksan!

Minu puhul motivatsiooni puudumine ei olnud väga suur teema. Juba haiglas olles tundsin, et pean midagi ise ära tegema selleks, et saada oma tervis kontrolli alla. Suuri jõuvarusid mul ei olnud, aga tahe oli olemas. Mõtlesin, et teen kõik selleks, et ma voodihaigeks ei jääks ja iseseisvalt toimetada saaksin. Kodus, voodis lamades, tekkis pähe  igasuguseid lootust andvaid ideid, sest oli ju aega rahulikult mõelda. Huumoriga pooleks ütleksin nii, et töötasin interneti läbi ja uurisin erinevaid võimalusi, mida üks insuldi läbi teinud inimene enda heaks ise ära teha saab. Eestikeelseid materjale kahjuks ei olnud (ja ole ka praegu) võimalik leida. Leidub küll väga häid insulti ennetavaid artikkleid ja kommentaare ning on olemas ka insuldi koduleht, aga kuidas pärast oma eluga edasi minna, kahjuks ei leidnud tookord. Võib olla see ongi see peamine põhjus, miks ma siin kodulehel just sellest vaatenurgast kirjutan a la ELU PÄRAST INSULTI. Keegi peab ju sellest ka rääkima, et taastuja ja inimesed tema ümber paremini mõistaksid ja edasi minna oskaksid.

Rääkides motivatsioonist, siis minu parimaks sõbraks oli tahvelarvuti, läbi mille sain vaadata filme ja videoklippe. Leidsin endale ühe tõsielu sündmustel põhineva filmi, mida vaatasin mitu korda päevas. Ikka jälle ja jälle. Mis sest, et peategelasel oli lahendada hoopis teine olukord, aga see, kuidas ta seda tegi ja millise energia pealt, motiveeris kummalisel kombel mind ka. Mõnikord praegugi, kui tunnen, et klaas on pooltühi, siis vaatan seda filmi jälle. See ongi see miski, mis liidab ränkade tervisprobleemidega inimesed kokku. See miski, mis annab õiguse öelda - „ma tean, mida sa tunned“. Sest sama või sarnase kogemusega inimene teabki ning mõistab kuni lõpuni välja. Eestis on nendeks inimesteks kogemusnõustajad, kelle käes on kuldvõtmeke, millega siseneda tundmatusse maailma. Tasub kasutada seda suurepärast võimalust ja otsida üles sarnase kogemusega inimene. Informatsioon, mida sealt saab, on kulda väärt ja motiveerib väga palju!

NB! On väga oluline leida endale mõni kindel positiivne pidepunkt, mis alati tõstab enesetunnet ja annab indu juurde taastumisprotsessis. Kõik, mis enesetunnet tõstab ja innustab, töötab ning sellega tasub jätkata. Inimene ise peabki selle õige tugipunkti ära tundma. Kõrvalseisjad saavad ideid pakkuda, aga eks ikka ise tuleb proovida ja tunnetada. Kui ise ei suuda ja ei oska, siis on mõistlik küsida abi spetsialistilt. Koos arutades leiate kindlasti Sulle sobivad lahendused!