Abi küsimine

Esimene aasta peale insulti kujunes parajaks proovikiviks. Kõikide tegevustega ma enam iseseisvalt hakkama ei saanud ja aegajalt vajasin kõrvalabi. Ma ei ole kunagi olnud suur abiküsija, ikka ise, kuidas siis muidu. Aga see ei ole see koht, kus hakata kangekaelselt iseendaga vägikaigast vedama. Tuleb abi küsida, kui selleks on selge vajadus. Nii ma siis surusingi mitmel korral oma uhkuse maha ja tegin oma esimesed sammud selles suunas. Alguses tundus väga alandav. No kuidas ma ei saa siis ise enam näiteks kingapaelu kinni? Tundsin ennast saamatuna. Aga sellisel mõtteviisil ei lasknud ma kaua areneda. Märkasin, et inimesed minu ümber mõistavad ja on lahkesti nõus abikätt ulatama. See suur hirm ja ebakindlus on peidus meie endi sees ja me ise toidame seda oma negatiivsete mõtetega. Ja niimoodi ebakindlalt ennast tunda ei ole sugugi vale. Kõik ei ole enam ju endine, peab harjuma ja muudatusi tegema. Muidugi ei taha ma väita, et kõik inimesed on lahkesti valmis abikätt pakkuma, aga suures osas küll. Tuleb ise julge olla ja küsida!

NB! Kui abi küsimine võõrastelt inimestelt tundub alguses ebameeldiv, siis alusta oma pereliikmetest ja sõpradest. Ole aus ja ütle neile, millistes tegevustes sa abi vajad. Nad ei oska su mõtteid lugeda. Omad inimesed on mõistlikud inimesed ja kindlasti aitavad. Kui selliseid lähedasi inimesi (pere/sõbrad) ei ole, siis on hea mõte arutada seda teemat sotsiaaltöötajaga, kes oskab kaasa mõelda nendes küsimustes. Ka perearstist võib siin suur abi olla. Vaikselt kannatamine ei ole lahendus, ikka tuleb rääkida ja küsida ning asjad hakkavad liikuma!

Mida tähendab – ma elan päev korraga?

Mul polnud aimugi, mis selle lause tegelik tähendus ehk siis sügavam mõte on. Aimasin, nagu enamus inimesi. Nüüd sain teada ja selle teadmisega ei kaasnenud kerget tunnet. Kokteil ebakindlusest ja hirmust. Minu jaoks tähendas see seda, et ma ei suutnud enam oma aega ja tegevusi ette planeerida. Pikaaegse kalendermärkmiku kasutajana ei olnud mul mingit tahtmist mingeid plaane teha. Ma lihtsalt ei osanud enam eesmärke ja tegevusi seada. Ostsin väikese kalendermärkmiku lootuses, et ehk ma sinna ikka hakkan midagi kirja panema. No kui mul juba on olemas koht, kuhu kirjutada. Aga see märkmik jäi tühjaks, siiani vedeleb tühjalt sahtlis. Ja nii need päevad mul möödusidki ilma igasuguse plaanita. Mõnel hommikul oli kehvem olla, mõnel hommikul aga parem. Kui oli parem, siis sain ka natuke tegutseda. Enamasti olid tegevused spontaansed. Kui juba kõndida sain ja jaksasin, siis alguses üksinda õues ma ei liikunud, seega mingeid jalgsimatkamisi ette ei tulnud. Ootasin õhtuni, et saaksin oma kohustusliku tiiru kodutänavatel ära teha. Teen neid tiire siiani, et olla liikumises. Kui samm oli kindlamaks timmitud, siis sain ka iseseisvalt päeval ringi jalutada ja tuli ette ka mõni poeskäik. Aga ikka spontaalselt, ilma igasuguse planeerimiseta. Minu päev olenes hommikusest enesetundest, sest kunagi ei teadnud, milliseks see enesetunne kujuneb. Mõnikord on ka täna nii, et kõik sõltub sellest, kuidas hommikul tervis on. Ja see saab määravaks kogu päeva kujunemisel. Oluline on see, et siin ei ole kohta enesepiitustamisel ja sundimisel. Ikka mõistlikult ja väga rahulikult. Umbes kaheksa-üheksa kuud läks mul selleks aega, et taas hakata planeerima oma elu ja tegevusi. Kõrvalseisjad mõnikord ei saanud päris täpselt aru, et kuidas on võimalik nii elada, et midagi ette planeeri? Et mis eriline tühjus mu peas siis valitseb? :) Seda ei saagi detailideni selgitada, lihtsalt eladki päev korraga. Ja kõike seda juhib sinu ensetunne.

Kaootiline kulgemine sai õnneks lõpu ja see muutus aitas mind õigesse elurütmi tagasi. Seadsin endale erinevaid eesmärke. Ei midagi ulmelist, ikka saavutatavaid. Prioriteediks number üks oli tervis, kõik muu tuli nimekirjas pärast seda. Siiani on fookuses TERVIS ja tervisega seotud eesmärgid. Minust sai taas asjalik ja tegus inimene. Uute eesmärkide, plaanide ja prioriteetidega.

NB! Kui alguses ei suuda midagi ette näha ja planeerida, siis on see natuke hirmutav. Just neile, kes seda varem on teinud. Elupõlised kulgejad selles probleemi ei näe. Kohe ei hakka midagi toimuma, ikka ajaga. Seega anna endale natuke aega ja kui enesetunne juba parem ning enesekindlust ka pisut rohkem, hakka tasapisi tegutsema. Mind aitas kalendermärkmik, imehea abimees. Selline natuke eriline, spetsiaalselt planeerijatele, mida juba aastaid kasutan. Ja see aitas mul mõtteid koondada ja hoida end õigel teel. Kasuta julgelt abivahendeid (kalendermärkmik, päeviku kirjutamine, blogimine jms. ), need tõesti aitavad sul oma mõttemaailmas korra majja luua!