Iseseisvumine

Esialgu olin kodus üsna hädine. Iseseisvalt liikuda ei saanud, vajasin abi. Internetist leitud harjutused aitasid kõvasti kaasa ja tänu järjepidevale iseseisvale võimlemisele sai läbi ka voodireźiim. Järgmiseks etapiks oli osalemine kodutöödes.

Ajapikku harjutades sain köögimeeskonnas tööd. Mulle usaldati nõudepesija ametikoht ja sealt edasi õnnestus mul saada juba hommikusöögi valmistajaks. Väike edutamine tegi enesetundele head ja hakkas tagasi tulema omaenda keha usaldamine. Et püsti seista, toetusin rulaatorile ja keskendusin oma hetketegevusele. Ma tõesti püüdsin väga, kuigi üks käsi oli tunduvalt nõrgem ja nii mõnigi klaas sai lõhutud. Ajaga on kaheteistkümnest klaasist jäänud kappi ainult 4. Tuli osta uus komplekt. Kaks uut laualampi leidsid ka oma lõpu tänu minu kohmakusele. Aga - harjutamine teeb ju meistriks! Söögitegemine ei olnud alguses kerge, aga fookuses oli iseseisvumine. Tasapisi alustasin ka kodu koristamisega. Ikka step by step. Minu jaoks oli see suurepärane kodune füsioteraapia ja tegevusteraapia. Tolmuimejaga ringi toimetamine võttis kõvasti aega ja tuli ette ka takistusi, aga enesetunne oli pärast hea. Olin enda üle uhke. Veel üks asi  mida ma suutsin ise teha!

NB! Alguses ongi tunne, et oled nagu kasutu tegelane omaenda kodus. Kuhugi panustada ei jaksa ja pole ka tahtmist. Ära muretse, tasapisi harjutades tuleb energia ja positiivsus sinu sisse tagasi ning asjad loksuvad paika. Alustada tasub väikestest sammudest ehk lihtsamad tegevused kõigepealt ja siis tasapisi lisada juurde keerukamaid tegevusi. Mulle tundus, et kodutöödega sain kenasti kindlama tunde kätte ja siit oli ainult edasi minna. Pea meeles, et insuldi tagajärjed on inimestel erinevad ning füüsiline ja emotsionaalne võimekus seetõttu samuti. Sellepärast on mõistlik konsulteerida spetsialistidega (nt. perearst, psühholoog, nõustaja, terapeut, füsioterapeut jne.). Eeldatavasti on neil ülevaade sinu tervislikust olukorrast olemas. Muidugi juhul, kui olete varem kohtunud (kui ei ole, siis viige nad kurssi). Spetsialistid oskavad anda häid soovitusi!

See kummaline väsimus

On selline ütlemine, et kõik päevad ei ole vennad. Ja see on tõsi. Tuleb ette päevi, mis on üsna tegusad ja siis saabub see madalpunkt, kus kõik on halvasti. See kummaline väsimus, mis surub inimese maha. Kui selline hetk kätte jõuab, siis tuleb puhata ja kui vaja, kasvõi pooleks tunniks silm kinni lasta. See ei ole selline väsimus, mis tekib siis, kui terve inimene on teinud liiga palju vaimset või füüsilist tööd. Jalad valutavad, pea valutab jne... Väsimus, millest mina räägin, katab kogu su keha piltlikult öeldes suure paksu raske tekiga ja siis ei ole võimalik enam ühtegi liigutust teha või asjalikke mõtteid mõelda. Lihtsalt ei jõua. Raske on kirjeldada kirjeldamatut. Kes teab, see teab.

NB! Kui selline väsimus kimbutab, on mõistlik võtta aeg maha ja leida hetk puhkamiseks. Tänaval kõndides ja väsimust tundes, otsin lähima pingi ja istun hetkeks. Kogun natuke energiat ja sammun edasi. Selline hetk on lihtsalt vaja võtta, kui kogu keha nõuab seda. Lähedased/sõbrad olge palun kannatlikud ja mõistvad. Selle inimese elurütm tiksub nüüd teise metronoomi tempo järgi, pisut aeglasemas ja kaootilisemas rütmis. Aga murelikuks jääda ei ole vaja, see rütm muutub ajaga ja aktiivse tegutsemise tulemusena tempokamaks. Mina eelistan kõndimist, muud sportlikud tegevused on üsna piiratud. Tempo valin enesetunde järgi. Oluline on olla aktiivne ja pidevas liikumises!

Uni

Kui enamus insuldi-inimesi vaevleb uneprobleemide küüsis, siis minul vedas. Magasin palju ja rahulikult. Unega mingeid erilisi probleeme ei olnud ega ole ka praegu. Ainuke kummaline lugu oli see, et ma ei näinud päris mitu kuud unenägusid. See oli alguses pisut himutav – kas nüüd jääbki nii?? Ma olen alati väga värvikaid ja huvitavaid unenägusid näinud, aga nüüd magasin nagu valges laigus. Päevane ärkvelolek kujunes üsna üürikeseks, magasin tihti. Kõik väsitas, isegi sõbralikud telefonikõned ja niisama kodused jutud, televiisorist ja raadiost rääkimata. Öist und ei seganud suures plaanis miski, ärkasin alguses ainult siis, kui ärevushoog kimbutas, aga selliseid öid ei olnud õnneks palju

NB! Insuldist taastudes on vaja anda ajule palju puhkust. Pingeline mõttetöö ei ole siin eriliseks sõbraks, vaid toidab salakavalalt ärevustunnet. Arsti soovitusel otsustasin teha hommikusöögi osas mõned muudatused. Minu tavapärane hommikukohv asendus maitsva piparmünditeega, mis on tänaseni minu hommikusöögi menüüs. Piparmünditee on rahustava toimega ja mõnikord tundus ka õhtuti tassike teed hea mõttena. Aga see ei tähenda, et peab kohvijookidest loobuma. Tass head cappuccinot on tänaseks minu päevamenüüs tagasi.

Väga oluline osa on kodusel õhkkonnal, mis peab olema väga rahulik. Nii saab paremini välja puhata ja taastumisprotsess sujub ka paremini. Kui esineb tõsised unehäired, siis tasub arutada seda oma perearstiga. Kindlasti leiate koos sobiva lahenduse!