Investeering tervisesse
Mulle väga meeldib üks Eesti vanasõna:
„ Olgu kuhi kulda vai mägi
hõbedat - kui tervist ei ole, ei massa kõik midagi!“
Nagu enamus meist teab, siis tervis on kõige alus! Selle
teadmiseni ei jõuta alati kohe, vaid enamasti juhtub see siis, kui on näiteks läbi
elatud mõni raske haigus või õnnetus, mille tagajärjed võivad olla laastavad. Mina
ise sain ka aru sellest alles siis, kui terviserike oli mind juba läbi
raputanud. Need keerulised kogemused panevadki hindama seda, mis tundus enne
nii iseenesest mõistetav. Rasked haigused juhtuvad ju kusagil mujal, kaugemal,
teistega – kas tuleb tuttav ette selline mõttekäik? 😊 Koos terviseaktsiatega hakkavad paralleelselt kerkima ka
ajaaktsiad. Aeg omandab hetkega kullahinna. Peale insulti hakkasin aega veel
rohkem väärtustama, iga sekund ja minut loeb ning on tähtis. Mõnikord on aeg suur
defitsiit, homset ei pruugi tulla. Samas ei saa ka elada hirmus, et homset võib
olla ei tulegi. Lihtsalt prioriteedid tuleb paika panna ja tegutseda nii nagu
jõudu ja jaksu on. Mõnel päeval on seda rohkem, mõnel päeval vähem.
Moodne sõna see - investeerimine - tänapäeval on, kas pole?
Kõik investeerivad.
Minagi
investeerin oma tervisesse. Igas mõttes, kuid peamiselt investeerin oma aega.
Kui kuulen väidet, et ei ole võimalik aega maha võtta, et
turgutada oma tervist, siis ilmselgelt on ütlejal prioriteedid paigast ära.
Samal ajal leitakse aega, et investeerida kulda või kinnisvarasse, aga oma
tervisesse??...khm. Ma ei soovi hakata moraali lugema, kuidas elama peab, aga
mina elasin ka seda nö kiiret elu. Teiste soovid olid alati esikohal, samuti minu
töö, tervisega tegelesin ainult siis, kui probleem juba välja paistis ja ignoreerida
ei olnud enam võimalik. Soojale maale kolimisest ma juba eelnevalt kirjutasin
ja seal olid mängus tõesti tugevad põhjused, mida eirata ei olnud enam võimalik.
https://www.taastusstuudio.ee/taastumislugu/kuidas-soe-kliima-tervist-mojutab
Kuidas ma siis oma tervisesse investeerin?
Nagu juba öeldud, siis peamiselt on aeg see, mida ma enda
jaoks leian. Peale insulti ma suurem asi spordihai ei ole, tüsistused lihtsad
seavad teatud piirangud. Sellest hoolimata liigun iga päev palju, peamiselt
kõnnin. Mul on kõndimises must vöö. Hoidke alt! 😊
Viis aastat igapäevast jalutamist ja kõndimist on mind
toonud siia, kus ma täna olen ehk siis voodihaigest tagasi kõndijate sekka. Kõnnin
mõistlikult palju, ma ei koorma ennast ja ei sunni takka. Ikka nii, nagu jaksu
on. Kui jaksu on vähem, siis jalutan rahulikult, teen pause, vajadusel istun
hetkeks. Liikumine teeb head nii füüsisele, kui ajule! Mina olengi selle mõtte
järgi toimetanud, ikka tasa ja targu. Alles hiljuti liitusin ühe toreda klubiga, kus positiivse ellusuhtumisega inimesed kõnnivad maha kilomeetreid. Rõõmuga tõden, et minusuguseid kõndijaid on päris palju. Enamus neist
tegelevad õnneks ennetamisega, mina tagajärgedega. Põnev ettevõtmine, „küünarnukitunne“,
aitab kindlasti kaasa!
2016 a. fotol olen oma esimesel, kodust eemal, jalustuskäigul.
Distants 200m, samm tudises ja hirm oli suur. Jube tunne on täiskasvanuna
õppida uuesti kõndima, tasakaalu hoidma. 2021 tehtud fotol, täpselt viis aastat
hiljem, on distantsid pikemad ja kindlustunnet kordades rohkem. Kokkuvõttes,
harjutamine teeb meistriks! 😊
Ma võtan aega, et ennast ka kodus olles liigutada. Kui
tavalises olukorras käin teraapiates ja järgin täpselt füsioterapeudi ja tegevusterapeudi
soovitusi, siis kurja viirustralli jooksul olen pidanud neid soovitusi järgima
koduses keskkonnas. Ma hoian ise nö kätt pulsil ja vahelduva eduga teen harjutusi,
sest insuldist taastudes kahjuks muudmoodi välja ei vea. Enesedistsipliin,
järjepidevus, kannatlikkus – ikka need kolm sõna, mida olen alati rõhutanud.
Need viivad punktist A punkti B.
https://www.taastusstuudio.ee/taastumislugu/teraapiad-teevad-imet
Lisaks võtan ma aega, et süveneda toitumise teemasse. Hoian
oma söömisharjumustel endiselt silma peal, sest toitumishäire ei kao iseenesest
kuhugi. See vupsab välja kohe, kui on natuke rohkem stressi või pinget, ka
siis, kui tervis natuke vigurdab. Olen ka toitumisest varem otse ja ausalt kirjutanud.
https://www.taastusstuudio.ee/taastumislugu/kui-votaks-oma-toitumise-lopuks-kasile
NB! Tervisesse võib
investeerida nii rahas kui ajas, seega ettekäändeid ei ole. Ühte neist kahest
on sul kindlasti, kui mitte mõlemat. No excuses!
Pea oma arstiga ja spetsialistidega nõu, millist
terviseturgutust vajad ja tee kohe algust. Oodata ei ole siin midagi, „taksomeeter
tiksub“! 😊 Alusta võimalusel lihtsast jalutamisest ja tempokam
kõndimine võta ette siis, kui jaksad rohkem. Ma ei aja kedagi jõusaali
kangidega vehkima, julgustan lihtsalt liigutama, tasapisi, aga kindlalt. Kõik
muud teraapiad, mis aitavad paremini liikuma, võta ette ASAP. Insuldiinimestele
tuletan veelkord meelde, et igapäevane liikumine teeb ajule head.
Pea meeles, et mööda
kellegi poolt juba sissetallatud radu on lihtsam kõndida. Kui minu mõtted ja kogemused sind kõnetavad, siis astu aga julgesti mööda neid radu, küllap leiad siit seda, mida oma taastumisteekonnal vajad!