Mulle väga meeldib üks Eesti vanasõna:
„ Olgu kuhi kulda vai mägi hõbedat - kui tervist ei ole, ei massa kõik midagi!“ 
Nagu enamus meist teab, siis tervis on kõige alus! Selle teadmiseni ei jõuta alati kohe, vaid enamasti juhtub see siis, kui on näiteks läbi elatud mõni raske haigus või õnnetus, mille tagajärjed võivad olla laastavad. Mina ise sain ka aru sellest alles siis, kui terviserike oli mind juba läbi raputanud. Need keerulised kogemused panevadki hindama seda, mis tundus enne nii iseenesest mõistetav. Rasked haigused juhtuvad ju kusagil mujal, kaugemal, teistega – kas tuleb tuttav ette selline mõttekäik? 😊 Koos terviseaktsiatega hakkavad paralleelselt kerkima ka ajaaktsiad. Aeg omandab hetkega kullahinna. Peale insulti hakkasin aega veel rohkem väärtustama, iga sekund ja minut loeb ning on tähtis. Mõnikord on aeg suur defitsiit, homset ei pruugi tulla. Samas ei saa ka elada hirmus, et homset võib olla ei tulegi. Lihtsalt prioriteedid tuleb paika panna ja tegutseda nii nagu jõudu ja jaksu on. Mõnel päeval on seda rohkem, mõnel päeval vähem.