Rahvusvahelisel puuetega inimeste päeval, 3.detsembril, kerisin oma mälus viimase viie aasta filmilinti tagasi ja mõtisklesin selle üle, milline on olnud minu kokkupuude puuetega inimestega ja kuivõrd mind ennast see teema puudutab.
Mis tunne on saada päevapealt nooreks pensionäriks? Mis tundeid ja mõtteid see minus tekitas?
Võiks öelda nii - ei midagi vahvat, aga midagi katastroofilist ka mitte. Pigem on see teadmine (nüüdsest mul on puue!) alguses seotud emotsionaalse poolega, muret tekitavad ikkagi muud faktorid, reaalsed füüsilised ja emotsionaalsed probleemid. Fakt, kui selline ja leppimine. Sinna järgneb oma uue olukorraga tutvumine, diagnoosipõhine nö uurimustöö, palju lugemist, vajaliku info otsimist ja leidmist (see oli kõige keerulisem), keskendumist ja fookuse hoidmist.
Noor pensionär olen ma oma elus korra varem ka juba olnud, kuid mitte iseenda tõttu, vaid varases teismeeas kaotasin mõlemad oma vanemad ja siis sai minust pensionär – mulle määrati toitjakaotuspension.