Esimesed paar aastat peale insulti kandsin oma taskus halli värvi pensioniraamatut, hiljem plastikkaarti, mis kinnitas mind ametlikult puuetega inimeste ridadesse. Must-valgelt kirjas – raske puue. Võta või jäta, aga kirjas see oli ja nüüd tuli hakata sellega harjuma. Ajaga sain ma aru, mida see kirje tegelikult tähendab ja et mingil hetkel tuleb selle kirje eest hakata veel isegi võitlema. Uskumatu, aga nii see meie riigis on. Ühe käega antakse, teisega võetakse. Sellel teemal kirjutan edaspidi kindlasti pikemalt. Väga värvikad kogemused, mida lausa peab jagama.
Aga tulles tagasi selle esimese hetke juurde, mil minust sai ametlikult noor pensionär, oli mul selline kummaline tunne. Ühelt poolt nagu pani õlgu kehitama ja teisalt surus see teadmine mind justkui kuhugi „lahtrisse“. See natuke hirmutav mõte – jeerum, mul on nüüd puue! Emotsionaalselt oli hetkeks raske, aga siis tegin endale olukorra kenasti selgeks ja igasugused painavad mõtted hakkasid lahtuma. Selgitustöö iseendale viis mind edasi kuhugi kindlamasse kohta. Enesekindlus kasvas, teadmised laienesid, järjest rohkem ja rohkem ümbritsesid mind inimesed, kellel oli taskus samasugune hall pensioniraamat.
Kõlab kummaliselt, kui ütlen, et tänu oma insuldikogemusele mõistan ma paremini puuetega inimeste maailma s.t nende igapäevaelu, emotsioone, mõttekäike, kõike, millest ma varem nii hästi aru ei saanud. Mõistsin kuhugi maani, aga mitte lõpuni välja.  Tänaseks oskan ma paremini märgata, abi pakkuda ja abiks olla, võtta arvesse inimeste eripärasid ning mõista terviserikkega inimese emotsionaalset maailma. Läbi oma taastumisteekonna kohtusin ma erinevate inimestega sh puuetega inimestega, kellelt ma olen õppinud palju. Olulist osa mängisid sellel teekonnal liidud, ühingud ja seltsid, millest olen ka eelnevalt kirjutanud:
https://www.taastusstuudio.ee/taastumislugu/uhingud-liidud-ja-seltsid-toovad-selgust
Puuetega ja erivajadustega inimesed, kes on ka täna minu lähedal, on aidanud tõlkida seda natuke keerulisemat maailma.

NB! Kui noore inimesena oled sattunud olukorda, kus taskusse on vupsanud pensionäri kaart, siis ei tasu sellest ärevusse minna. See on lihtsalt kaart, mis aitab taastumisteekonnal väga palju kaasa. Avab uksed teenustele ja abile, mida vajad ning kindlasti ka rahaline tugi on oluline. Sellest bürokraatiamaailmast ennast sihikindlalt läbi murda, et endale kindlustada parim abi. Kindlasti ei tasu loobuda puude taotlemisest, see oleks rumalus! Tehke see taotlus ära ja kui ise ei oska, siis spetsialist aitab (Töötukassast või Sotsiaalkindlustusametist).
Olen kohanud ka neid, kes tunnevad piinlikust, et neile on määratud puue ning varjavad seda kiivalt teiste eest. Ei olegi vaja sellest koguaeg kõigile rääkida, aga mõnikord on sellest rääkimisest ka palju kasu, endale ja teistele. Neid nüansse ikka jagub, uurige seadusi ja tutvuge puuetega inimeste jaoks mõeldud veebilehtedega. Kõik oluline info on olemas. Iga inimese lugu on erinev, aga kogemusi vahetades ja informatsiooni jagades on võimalik oma teekonda sujuvamaks muuta. Tuleb osata tähele panna ja kuulata!
Puude taga on tõepoolest inimene, kes elab oma igapäevaelu ja teeb oma toimetusi, nagu iga teinegi!