Läbipääsetavus, ligipääsetavus, pääsetavus...
Mõnikord
peale rasket haigust ei ole tavapärased lihtsad tegevused enam endised. Võib
juhtuda, et ühest kohast teise liikumine, kuhugi sisenemine ja väljumine,
millegi ületamine võivad tekitada suurt mure. Ühel hetkel võib avastada, et
tavaline igapäevane teekond on nüüd täis keerulisi takistusi, mida enne
haigestumist isegi tähele ei osanud panna. Selle
teema üle olen mitmeid kordi mõelnud. Eks ma isegi olin mingil hetkel silmitsi
probleemidega, milleks ma valmis ei olnud. Takistustega.
Takistustega
olen kokku puutunud väga palju. Alguses rohkem, hiljem natuke vähem, aga eks
inimene harjub olukorraga ja leiutab enda jaoks sobivad lahendused.
Üheks esimeseks
takistuseks peale uuesti kõndima hakkamist oli lumine maapind, libedus. Kui
teed on lumest puhtaks lükkamata, siis ongi esimesed probleemid kohal. Kuna talv on
juba ukse ees ja külm on mingil hetkel platsis, siis ootan õudusega libeda
asfaldi aega. Viimase viie aastaga on libedad või lumised kõnniteed saanud minu
väikeseks hirmuks. Kardan kukkuda. Seega naudin ilma lumeta ja jääta aega nii
kaua, kui võimalik ja libedad ajad katsun kuidagi üle elada. Olen väga ettevaatlik.
Järgmine
pingutust nõudev kadalipp minu jaoks oli ületada sõidutee. Lisaks sellele, et
ma ei saanud oma pead kiiresti pöörata, et lähenevaid autosid jälgida, oli
tõeliseks nuhtluseks valgusfoor. Ei oska öelda, miks minu kodukoha lähedal olev
valgusfoor on nii timmitud, et rohelist tuld saab näha ainult mõned sekundid.
Põhimõtteliselt pead olema väga väle, et teisele poole sõiduteed jõuda. Aga mina
olin tol ajal väledusest nii kaugel, nagu Tallinn Moskvast. Venisin nagu tigu
ja üle tee pääsemine tundus meeletu saavutusena. Viimased 5 meetrit venisin
alati juba punase tulega. Tänaseni paneb kukalt kratsima, mis mõtted küll nende
inimeste peas keerlevad, kes neid valgufoore seadistavad?!? Khm...
Aga
kui olin üle sõidutee jõudnud, ootasid ees uued katsumused. Trepp, millest tuli
üles vantsida. Trepid tundusid mulle tookord saatanast. :) Keegi nagu meelega kiusaks mind. Kaldteede
osas oli tol ajal 0 seis. Tänaseks on õnneks see probleem likvideeritud,
ehitati tee valmis ning uus kaldtee on muutunud ajaga väga populaarseks. Kõik
on õnnelikud – lapsevankriga noored vanemad, vanainimesed, invaliidid,
rattasõitjad, rulatajad jne. Kusjuures trepid pole ka täna mu sõbrad. Kus saan,
kasutan lifti või kui see võimalus puudub, on kaldtee minu hea sõber. Probleem on
selles, et treppidest käimine mitte ainult ei väsita, vaid trepid on väga
erinevate kõrgustega ja insuldiga olen kaotanud selle olulise tunnetuse, mis
treppidest astumisele kasuks tuleb. Sellega pean arvestama koguaeg.
Üheks
üllatavamaks takistuseks kujunes bussipeatus Kristiine keskuse ees. Ei mingit
kaldteed või trepiastet. Lihtsalt üks kõrge kiviäär, astu alla sealt kuidas
tahad. Mina läksin alguses ringiga, et mitte haledalt kukkuda. Täna pole see
äär enam minu jaoks nii suur probleem, olen vahepeal mõned aastad kõvasti harjutanud.
Aga nii mõnegi hätta jäänud inimese olen sealt alla aidanud, sest tean, kui
ohtlik see on.
Need
on ainult mõned nendest takistustest, millega taastuja mõnikord või igapäevaselt
kokku puutub. Aga ka nendega on võimalik toime tulla. Tuleb olla kannatlik,
leidlik, harjutaja, harjuja, järjepidev ja asjad võivad muutuda. Küll ükskord
tuleb päev, kui Tallinna linn reguleerib oma valgusfoorid mõistliku intervalli peale
ja ehitab igale poole, kuhu vaja, kaldteed. :) Aga senikaua tuleb ise edasi
pusida, et kuidagimoodi ligi, juurde, üle pääseda. :)