Koos kodus „lõksus“ - kas karistus või õnnistus?
Mõistan, et praegune
ärev aeg võib panna paarisuhte kõvasti proovile ja et sellest võitjana välja
tulla, võib kujuneda väga keeruliseks teekonnaks. Eriti neile paaridele, kelle
omavahelised suhted olid juba enne kriisiaega väga õrnad.
Kriisiaeg
toob välja paarisuhte nõrgad küljed ja siis on kõik juba inimeste enda teha,
kas võetakse selles osas midagi ette või siis mitte. Mitte ainult paarisuhe ei
saa tugevat või kergemat müksamist tunda, vaid inimsuhted üldse. Kuna olude sunnil ollakse nüüd rohkem koos, siis avastatakse oma partneris erinevaid külgi, mida varem ei märgatud ning peredes,
kus on ka lapsed, võib olla olukord isegi keerulisem. Rohkem inimesi, kellega arvestada.
Kas lapsevanema kohustusi on jagatud võrdselt, nii täna kui enne koroonaviiruse kriisi? Kas
perel on üksteise seltsis hea olla ja osatakse koos teha igapäeva toimetusi,
puhata, mängida, teha vajadusel kodukontoris tööd nii, et kõik pereliikmed
teineteise töistest hetkedest lugu peaksid? Kas lapsevanemad oskavad omavahel
mõistlikult asjades kokkuleppida ja leida pereelus sünergia? Need samad teemad
ja küsimused kumavad sageli läbi ka erinevates meediakanalites. Eriti sotsiaalmeedias,
kus inimesed püstitavad samalaadseid küsimusi, soovivad spetsialistidelt
nõuandeid ja ideid, kuidas panna kodune elu sujuvalt toimima. Eraldi teemaks on
ärevust, hirmu ja suurt mure täis inimesed, kes otsivad abi ja nõuandeid vaimse
tervise spetsialistidelt. Kiidan neid, kes abi otsivad! Et säästa ennast ja
oma lähedasi lisapingetest. Ei ole midagi kurvastavamat, kui elukaaslased/abikaasad on pidevalt piltlikult öeldes sarvepidi koos.
Tööalaselt
puutun igapäevaselt kokku psühholoogiliste teemadega ning püüan olla inimestele
toeks ja mõelda kaasa mis võiks abivajaja olukorda leevendada. Suur osa kaldub
ikka ärevusega seotud teemadesse ja loomulikult taastujad ehk siis riskigrupi
inimesed on üsna suures mures, mida koroona viirusesse nakatumine neile kaasa
võib tuua. Mis on selle viiruse tüsistused ja kas üldse niigi hapra tervise juures on võimalik
sellest viirusest paraneda? Ka mustemast stsenaariumist soovitakse mõnikord
rääkida. Me kõik oleme luust ja lihast inimesed ning kogeme mõnikord
hirmutunnet. Kes rohkem, kes vähem. Kuid pidev ärevustunne võib kogu pere
tasakaalu laperdama lüüa ning tülid on kerged tekkima.
NB! Siin on mul kommentaariks öelda
ainult üks julgustav lause – kui vähegi võimalik, võtke ühendust
spetsialistiga, kes aitab leida lahendusi ärevustunde ja hirmu leevendamiseks!
Ärritustunde
lahjendamiseks on alati abi vanast heast õpetusest, mida pärandatakse põlvest
põlve edasi. Kui ärritud, siis mine teise ruumi ja loe kümneni, aitas vanasti ja aitab ka täna!
Kriisi alguses avanes väga kurb „vaatepilt“. Korraga sai selgeks, et väga paljud paarid/pered ei oska koos ühel territooriumil 24/7 eksisteerida. Ei osata või ei soovita üksteise seltsis aega veeta, kõik käivad kõikidele närvidele. Oli neid, kes leidsid üsna kiiresti tasakaalu ja oli ka neid, kes vajasid natuke abi. Mõned mõtted ja ideed panin kirja oma varasemas postituses.
Tegelikult
hõõrub koroonaviirusest tingitud kriis inimestele nende suhteprobleemid nina
alla, mida enam eirata ei ole võimalik. Näiliselt paarisuhe siiani ju toimis
ehk fassaad näis olevat päris ilus, kuid nüüd tulid välja detailid, mida ise näha ja teistele näidata tegelikult
ei soovita. Eitamine. Detailid ja põhjused on erinevad. Näiteks inimeste temperamendid,
maailmavaated, põhimõtted, harjumused, väärtused jne.
Suhted kipuvad kiiresti keeruliseks
minema siis, kui koduseinte vahel elab väga erinevate natuuridega inimesed. Mõnikord
on mul tunne, et ka täiskasvanutele oleks koju seinale vaja üles riputada
kodused käitumisreeglid, nagu ühes toreda Tallinna huvikooli seinalt leidsin. Väga lihtsad reeglid ja
kord on majas!
Ei kiusa, ei lõhu; kuula õpetajat/teisi; oleme sõbralikud, ei ütle halvasti; vaikuse käsi; ei sega-torgi teisi! :)
NB! Selles eriolukorras, kus me kõik täna oleme, ei ole mul mingit soovi lugeda inimestele moraali, kuidas oma paarisuhteid hoida või turgutada. Kindlat retsepti ei ole olemas! Inimesed on ise mõistlikud ja väga leidlikud. Need, kes väga soovivad koos olla ja kokku jääda, need ka jäävad. Kellel soovi tulevikus koos edasi minna ei ole, need lähevad varem või hiljem eri teed. Enne, kui see juhtub, tasub kindlasti kaaluda professionaalse nõustaja abi!
Kuidas meie ise
selles kriisiolukorras omavahel hakkama saame? Mida tasub meeles pidada?
Meie kodus on endiselt rahu ja vaikus. On oluline pidada lugu teineteise
töökohustustest s.t nagu kodukontoris ikka, tuleb aeg-ajalt ette ka
telefonikõnesid ja videokoosolekuid. Mõistev suhtumine ennekõike! Kellegi
tööülesanded ei ole teise omadest tähtsamad, keegi ei käitu hotellikülalisena.
Kodukontoris ei korista palgaline koristaja, ise tuleb korda hoida. Kõik teevad kodus kõike ja keegi ei ole kellegi teenindaja. Pea lugu oma partnerist
ja oma paarisuhtest, kõigist oma pereliikmetest, kes sama katuse all elavad! Taltsuta
oma emotsioone, et Sinu kodu ei täituks piltlikult öeldes kajakate kõva kisaga.
Kõiges on võimalik omavahel rahumeelselt kokkuleppida. No excuses!