Mina ei ole kohanud veel inimest, kes istuks õhtul peale
tööd mõnusalt diivanile ja otsustaks, et täna on see päev, kus ma alustan
projektiga - söön ennast paksuks! No ei ole veel näinud sellist inimest. :)
Toitumishäire viib inimese enamjaolt tagasi minevikku, isegi
lapsepõlve. Sealt saab see tavaliselt alguse ja põhjus võib olla pealtnäha aimatav. Lähedaste poolt öeldud halvustavad sõnad, koolikiusamised, mõni suurem trauma
jne. Neid põhjuseid võib olla palju. Mina kirjutan hetkel sellest emotsionaalsest
söömisest, mis võib raskest haigusest
taastumise ajal inimest (uuesti) kimbutama tulla. Toitumisest ja toitumisteraapiast
kirjutan edaspidi pikemalt eraldi postitusena.
On olemas inimesi, kes on emotsionaalsed sööjad ehk need,
kes stressi tõttu lohutavad ennast söögiga. Ja siis need, kes ei ole üldse stressi
tõttu söögist huvitatud nö puudub söögiisu. Mina kuulun sinna esimesse gruppi
ja arutlen sel teemal ka just sellest vaatenurgast. Iga kaaluprobleemi taga kükitab enamasti mingi mure või probleem, mis söömishäiret
tagant kannustab. Olgu see siis psühholoogiline, meditsiiniline, elumuutused,
geneetiline jne. Lõppkokkuvõttes on vaja selle teemaga tegeleda ja natuke
eneseanalüüsi ei tee siin paha. Nõu võiks pidada ka spetsialistiga.
Kui taastumisprotsess algab, siis inimese sees on palju
emotsioone ja palju hirme. Minul oli ärevust ja hirme väga palju. Surmahirm,
ärevus, uue insuldi hirm ja palju muud, millest olen eelnevalt lähemalt
kirjutanud. Ja kogu selle ärevuse ja hirmu taustal hakkas pead tõstma stress.
See pidev sisemine pinge, mis kogus kusagil vaikselt jõudu ja siis väljendus
söömishäirena. See tähendab seda, et matad kõik oma hirmud ja läbielamised
söögi alla ning see on ainuke tegevus, mis lohutust pakub. See ei tähenda suurt
õgimist, vaid natuke siit ja natuke sealt, ilma põhjalikult süvenemata, mida need
toiduained kehale teha võivad. Pidev näksimine mõjub teraapiliselt ja rahustavalt. Alguses ei osanud ka mina leida kohe enda sees emotsionaalset tasakaalu. Insuldist
taastumise alguses on kehakaal küll viimane asi, millele mõtled. Kõik muud
hädad hüppavad terviseprobleemide nimekirjas esiridadesse. Samal ajal tead ju
küll, et toitumise teema on ülioluline ja söögiga tuleb olla ettevaatlik, aga
siis ilmub, ei tea kust, välja mingi tugev valu, lihtsalt kehv enesetunne,
ärevus vms. mis varjutab kogu toitumise teema. Ja stress muudkui kasvab ja
söögiisu kasvab koos stressiga. Nagu kevadel maha külvatud herned. Vups mulda ja
valmis! :)
Liigset kehakaalu tuli usinasti juurde ja samal ajal toimus
väga kurnav võitlus muude tervisehädadega. Mina jõudsin üsna varakult arusaamisele,
et lohutussöömine ei lõppe ennem, kui ma ei ole tegelenud oma emotsioonidega. Seljatanud
hirmud ja ärevuse. Sellele arusaamisele jõudsin ma kaheksa kuud peale insulti, kui
alustasin kogemusnõustaja õpingutega. Intensiivne
ja järjepidev töö iseendaga andis üsna pea tulemusi. Kasutasin erinevate
teraapiate võimalusi, võtsin õpingute perioodist 100% ja lugesin palju. Peale
suurt pühendumist saabuski mu kauaoodatud sisemine tasakaal. Praktika haiglas,
insuldipatsientidega töötades, pani sellele kõigele nagu i-le täpi peale. Niisama ei tule midagi, ikka suure tahtejõu ja pühendumusega. On naiivne mõelda, et
oled kohe taastumisprotsessi alguses juba tubli ja hakkad selle väga keerulise
teemaga kohe tegelema. No ei hakka, seda ma garanteerin. Lihtsalt ei ole jõudu
ja tahtmist. Peale emotsionaalse tasakaalu leidmist oli aeg hakata aktiivselt tegelema
toitumisega ja ma alustasin konsultatsioone spetsialistiga, kellest oli suur abi.
Olen oma tulemustega väga rahul ja meie suurepärane koostöö kestab tänaseni.
Kõik väljastpoolt tulevad sapised märkused figuuri suunas elab
ka üle, need teevad küll väga haiget, aga jääd ellu. Minu head sõbrad märkasid
küll, et kippusin paisuma, aga nad jäid taktitundeliseks, toetavaks ja olen
neile selle eest väga tänulik. Üksiku solvaja sõnad läksid küll väga hinge, aga
sõprade ja elukaaslase headel sõnadel oli palju tugevam mõju.
NB! Nagu enamus meist teab, siis kehakaal
on õrn teema kõigi jaoks ja kui keegi (eriti lähedane/sõber) kriitilised
märkused ilma läbimõtlemata teele saadab, siis usalduskriis on platsis ja
kahjuks see kriis võib kesta väga pikalt, ka elu lõpuni. Mõtle ja siis ütle!
Taastumisprotsessis sõidad nagu Ameerika mägedel. Päevad ei
ole vennad ja ööd ei ole õed! Kui on märgata, et söögist on saanud sinu
südamesõber, siis on ilmselgelt viimane aeg pidada nõu spetsialistiga. Kui
manustad arsti poolt määratud ravimeid, siis on mõistlik konsulteerida mitme spetsialistiga nt. perearstiga, toitumisterapeudiga või dietoloogiga. Toitumisterapeutidel
on toitumisalased ekspertteadmised ja nad oskavad anda toitumissoovitusi
erinevate haigusseisundite korral ning koostada eridieete, arvestades
sealjuures arsti poolt määratud raviga. Mõistlik on konsulteerida ka näiteks (neuro)psühholoogi
või psühhoterapeudiga, sest toitumishäirega tegelemine vajab detailidesse ja minevikku minemist.
Vii kindlasti ennast kurssi, kes on
toitumisnõustaja, dietoloog, toitumisterapeut, toitumise konsultant,
toitumisõde (meditsiiniasutuses) ja mis vahe neil spetsialistidel on. Seda on
ülioluline teada, kui oled taastuja!
