Kas raske haigus võib tappa paarisuhte?

Võib juhtuda, et ühe paarilise raske haiguse tagajärjel laguneb paarisuhe. See võib juhtuda ja võib ka mitte juhtuda. Kõik oleneb inimestest endist ja sellest, kui suur on ühe osapoole hirm ning oskus keerulises olukorras toime tulla. Kõik on ju muutunud! Mingis mõttes tuleb paarisuhet alustada nullist. Korraga ei tea sa enam, mis on lubatud, mis on võimalik, ei tunne oma kaaslase piire ja emotsioone. Valitseb väga suur segadus ja teadmatus. See, mida teadsid ennem, ei oma alguses enam mingit tähtsust. Kuid ajaga võib hakata tasapisi märkama, et raske terviserikke  läbi teinud inimene on ikka seesama inimene, keda oled tundud juba kaua. Midagi on jäänud samaks ja midagi uut ootab ka ees. Kõik, mis on uus, avastad ajaga. Taastuja vaatest võin öelda, et mõnikord tuleb ette hetki, kus oled oma partneriga liiga emotsionaalne, sest on piinlik nö koormaks olla. See koormaks olemise hirm kükitab vaikselt sinu peas ja sel pole mingit pistmist sellega, mida sinu kaaslane tegelikult arvab ja mõtleb.  Ja muidugi siis seab ka füüsiline keha mingeid piiranguid, kuid see on juba taastujatel individuaalne. Õpid ise ennast tundma ja partner teeb seda sama, sinu abiga. Tuleb olla lihtsalt aus endaga ja partneriga. Sest teda ootab ees palju mõistmist, empaatiavõime arendamist, tolerantsust ja mis peamine, kannatlikkust. Küsi endalt – kas ma olen selleks valmis ja kas ma soovin siit koos edasi minna? Kuidas välimaises romantilises filmis abielu sõlmimisel vannutaksegi teineteisele? - In Sickness and in Health! On see tõesti nii? Meie peres oli nii. Lahkuminek, loobumine ja allaandmine hirmudele ei tulnud kordagi jutuks. Ikka koos, nagu alati. Mõtlesime nii, et koos on kergem! Ja ongi kergem. Mõned hetked isegi kohati meenutavad suhte algust. Kõigepealt õpid inimest tundma ning ainukeseks eeliseks on see, et sa juba väga hoolidki sellest inimesest. Ideaalis tähendab see seda, et armastus oma partneri vastu on alles, kuid tervisest tingitud eripäradega tuleb teha tutvust ja harjuda. Võin öelda, et ühe paarilise haigestumine viib mõlemad rivist välja. Mõlemal on hirm suur. Ei tohi alahinnata kummagi poole läbielamisi. 

Läbi taastuja silmade saan öelda, et algab suur iseenda avastusretk. Õpid uuesti oma emotsioone juhtima ja keha tundma. Seksuaalsus taastub ajaga ja see on igal ühel individuaalne. Suures osas sõltub ka sellest, palju inimene enda taastumisega ise tegeleb. Haiglast koju jõudes, ei tunne inimene ennast seksikana. Seksuaalsuse teema ei ole alguses üldse teema, kõik muu on olulisem. Tuleb meeles pidada, et kõik ei ole enam endine, sa oled muutunud ja sa tajud oma keha teistmoodi. 

Ei ole harvad need korrad, kus naisterahvas (taastuja) ei tunne ennast pärast rasket haigust enam seksikana või siis atraktiivsena ja annab üsna alguses kohe alla. A la las see suhe siis puruneb, minu partner ei ole minust nagunii huvitatud enam. Kui see taastuja on mees, siis võib tulla see jutt – mis mees ma enam olen!? Ma pole enam täiuslik ja mu kaaslane ei taha enam kindlasti minusugust. Sellist juttu olen olen kuulnud mitmeid kordi. Ja ma mõistan, kust need negatiivsed ja ebakindlad mõtted pähe ronivad. Neid toodab segu hirmust ja teadmatusest. Ei ole harvad ka need korrad, kus taastuja partner teatab, et nüüd on kõik, seda tramburaid tema enam kaasa teha ei taha. Ja lahkub! Seda ei saa ka hukka mõista, sest inimesed on erinevad ja valulävi on ka väga erinev.

Kokku või lahku?

Selline küsimus meie majas õnneks päevakorda ei kerkinud. Ei minu ega mu kaasa poolt. Me lihtsalt oleme nö üks tugev tiim ning suhet tugevdab ka teadmine, et meil on tugev lugupidamine ja usaldus teineteise vastu. Armastus. Selle teadmisega on võimalik siit koos edasi minna. Võtta vastu kõik tundmatu ja panna see oma kasuks tööle.

Kui on neid, kes siiski suhte lõpetavad, siis eeldan, et see otsus on põhjalikult läbikaalutud ning endale (mõlemad partnerid) võiks esitada küsimuse – kas ma tegin enda poolt kõik ja andsin endast 100%? Kas ma otsisin ja sain piisavalt väljastpoolt (spetsialistidelt) abi? Kui vastused on EI vastused, siis on paras hetk aru pidada ja otsida abi spetsialistidelt. Muidugi kui see soov on ikka olemas. Kui sinu partner ja teie suhe on sinu jaoks veel oluline, siis tasub pingutada. Elu ei jää seisma, lihtsalt midagi tuleb muuta! Olete te mõlemad valmis midagi muutma?

NB! Insult võib jätta inimese väga raskesse olukorda nii vaimselt kui füüsiliselt. Kas see on püsiv, seda näitab aeg. Väga oluline on palju lugeda selle haiguse kohta, et tekiks mingi arusaam, millega tegu on ning kuidas siit edasi minna. Loodetavasti ikka koos.

Kui on soov paarisuhet jätkata, siis tuleb koos pingutada. Ei ole õige mõelda, et ühe partneri panus peaks olema suurem. Sedasi suhe ei tööta ja väga mugav on süüdistada selles kõiges haigust. Vastutus paarisuhtes võetakse võrdselt. Kõige paremini aitab omavahel arutlemine nö ventileerimine. Kui teineteisega on keeruline jutule saada, siis on mõistlik kaasata neutraalne kolmas osapool. Nagu juba öeldud, siis selleks isikuks võiks olla spetsialist (nt.psühholoog, terapeut). Professionaal oskab aidata. On väga vale mõelda, et spetsialistilt abi otsimine näitab nõrkust ja kuidagi väga piinlik on. Vastupidi, see näitab julgust, tahet ja hoolimist oma partnerist!